Võlgade sissenõudmine
Rahaliste kohustuste sissenõudmine on ebameeldiv protsess lisaks võlgnikule ka võlausaldajale ning selles on omajagu nüansse, mida võlausaldajal tasub jälgida.
Esmalt on oluline selgeks teha, et võlaõigusseaduse järgi ei saa nõuda võlga igal ajal. Seda on võimalik teha üksnes juhul, kui see on muutunud sissenõutavaks, näiteks on saabunud kohustuse täitmise tähtpäev. Seega pole võimalik nimetada võlaks mitte igat kohustust, vaid üksnes selliseid, mida ei ole õigel ajal täidetud.
Kui aga ongi tekkinud olukord, kus võlgnik on rikkunud enda kohustust, võib võlaõigusseaduse alusel võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rahaline kohustus tuleb VÕS § 108 lg 1 alusel igal juhul tagasi maksta. Teiste kohustuste puhul, kui kohustus ise ei seisnenud raha maksmises, on aga seadusandja sätestanud mõned erandid, millal kohustuse täitmist siiski nõuda ei saa. Sellistel juhtudel ei jää võlausaldaja siiski tühjade kätega, kuna võlgnikul tuleb võlausaldajale hüvitada rikkumisega tekitatud kahju.
Kui saabunud on kohustuse täitmise tähtpäev, tasub teisele lepingupoolele saata esmalt viisakas meeldetuletus, kus muuhulgas selgitada ka edasisi meetmeid, kui võlgnik ei peaks enda kohustust täitma. Üheks tavapäraseks distsiplineerivaks meetmeks on viivitusintressi ehk viivise kasutamine. Enamasti lepitakse viivis kokku lepingus, taandades viivise määr ühele päevale. Kui aga viivises ei ole kokku lepitud, on võimalik kohaldada seadusejärgset viivisemäära VÕS § 113 lg 1 alusel. Seadusjärgseks viivisemääraks loetakse Euroopa Keskpanga poolt kohaldatavat viimast intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
Lisaks viivisele võib üheks võla tasumise mõjutusvahendiks olla ka leppetrahv, kuid seda on võimalik kasutada vaid juhul, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud. Leppetrahvi puhul on oluline jälgida, et leppetrahvinõue tuleb esitada mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumise avastamisest ning kohtul on poole taotlusel õigus vähendada ebamõistlikult suurt leppetrahvi mõistliku suuruseni.
Kui meeldetuletuse saatmine ei anna tulemusi, on mõistlik saata võlgnikule kirjalik võlanõue. Kui võlgnik soovib võlanõude järel asuda võla osas läbirääkimisi pidama, tasub enamasti seda teha, kuid vältida tuleks võla sissenõudmise menetluse ebamõistlikku pikenemist. Kui on aga märgata võlgniku poolt teadlikku viivitamist, ei jää muud üle kui kaaluda kohtumenetluse alustamist võlgniku vastu.
Kohtumenetlus iseenesest tähendab täiendavaid kulusid – riigilõivu, esindaja tasusid ja muid võimalike menetlusega kaasnevaid kulusid. Sõltuvalt võla suurusest ning nõude keerukusest on võimalus valida kahe kohtumenetluse vahel:
Maksekäsu kiirmenetlus, kus põhi- ja kõrvalnõuded ei ületa 6400 eurot. Antud menetlus on lihtsustatud kirjalik menetlus, mistõttu on võimalik kiiresti ja madalamate kuludega saada kohtult võlgnikule makseettepanek, mis sisuliselt on kohtu poolt lahend. Maksekäsu kiirmenetluses ei toimu kohtuistungit ja kohus teeb lahendi üksnes maksekäsu kiirmenetluse avalduse põhjal.
Hagimenetlus, kus on võimalik esitada erinevaid nõudeid sõltumata nende suurustest ja alustest. Hagimenetlus on reeglina keerukam, kulukam ja aeganõudvam.
Lõpetuseks tasub võlausaldajana probleeme ennetada, mõelda võimalike tagajärgede peale ning vajalikud meetmed eelnevalt kokku leppida. Nõustamisteenuse kasutamine lepingute koostamisel kaalub kahtlemata üles võimaliku hilisema kahju, mis võib hiljem tekkida puudulikust lepingust. Lisaks muudab see võlgade sissenõudmise hiljem kordades lihtsamaks ja efektiivsemaks.
