Nõuete aegumine
Kõik sooritustele suunatud nõuded alluvad aegumisele. See tähendab seda, et kui võlausaldaja soovib võlgnikult kohustuse täitmist ning raha või asja väljaandmist, peab ta arvestama sellega, et ta ei saa sellekohaseid nõudeid esitada lõpmatu aja vältel. Sellel on väga praktilised põhjused.
Nõuded on piiratud aegumistähtaegadega esiteks seetõttu, et pooled saavutaksid õigusrahu. Vastasel juhul ei saaks võlasuhte pooled ennast kunagi vabalt tunda ning alati tuleks arvestada võimalusega, et keegi soovib veel midagi nõuda. Teiselt poolt oleks aastakümnete vanuste vaidluste taasavamine õiguskorrale keerukas ja koormav. Vanade vaidluste tarbeks tuleks kaevata arhiividest dokumente, ning kuulata üle tunnistajad, kes kui nad üldse elus on, enam midagi ei mäleta. Aastakümnete jooksul muutub ka õiguskord ning see, mis oli mõistlik tavapraktika veel paarkümmend aastat tagasi, võib praegu tunduda täiesti vastuvõetamatu. Selleks, et neid probleeme ületada ja ennetada, näeb õiguskord ette aegumistähtajad. Aegumistähtajad on sõltuvalt nõudealusest erineva ajalise kestusega.
Lepingulised nõuded aeguvad enamasti kolme aastaga. Erandiks on ehitustöövõtulepingust tulenevad ehitise puudusel põhinevad nõuded, mis aeguvad viie aastaga. Kõigi lepinguliste nõuete aegumistähtaeg pikeneb aga kümne aastani juhul, kui kohustatud isik rikkus enda kohustusi tahtlikult. Märkimist väärib, et lepinguline vastutus on olemuslikult karm rikkumispõhine vastutus ning tahtlus ei oma vastutuse tekkel tähendust. Küll aga omab see tähendust aegumistähtaja kontekstis.
Lepingulise nõude aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub sissenõutavaks hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Näiteks ei või võlausaldaja nõuda laenu tagastamist enne laenu tagasimakse tähtaja saabumist.
Seadusest tulenevad nõuded on enamasti pikemad ning nende suhtes kehtib 10-aastane aegumistähtaeg. Oluliseks erandiks on lepinguvälised kahju hüvitamise nõuded, mis aeguvad kolme aastaga arvestades ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Fraas „pidi teada saama“ tähendab selles kontekstis võlausaldaja hoolsuskohustust. Kui võlausaldaja oli ise hooletu ja ei selgitanud enda nõude aluseid õigeaegselt välja, riskeerib ta nõude aegumisega.
Samalaadselt aeguvad kolme aastaga ka alusetust rikastumisest tulenevad nõuded.
Erandlikult pikad 30-aastased aegumistähtajad on ette nähtud surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tulenevatele kahju hüvitamise nõuetele. Ka omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 30 aastat. Praktikas ongi just pärimisõiguslikud vaidlused kõige pikemaealised. Nendega konkureerivad perekonnaõiguslikud ühisvara jagamise nõuded. Väärib märkimist, et tuvastusnõuded (sh omandi tuvastamise nõuded) aegumisele ei allu. Samas võib tuvastusnõue olla menetluskõlbmatu kui selle asemel võiks esitada täitmisnõude, kuid täitmisnõue on aegunud. Sellisel juhul oleks nõue omandi tuvastamiseks ilma, et samal ajal saaks seda omandit välja nõuda, ilma praktilise sisu ja tähenduseta ning kohtud selliseid nõudeid ei menetle.
Eeltoodud nõuete aegumistähtajad ei ole siiski kivisse raiutud ning teatud asjaoludel võivad need olulisel määral pikeneda. Seda käsitleme täpsemalt järgmistes artiklites.
