Miks on oluline eristada töölepingut, käsunduslepingut ja töövõtulepingut?
Mitte kõik töölaadsed suhted ei ole reguleeritud töölepingutega. Üha enam sõlmitakse ka käsunduslepinguid ja töövõtulepinguid. Mille alusel saab nimetatud lepinguid omavahel eristada ja milleks see üldse vajalik on?
Lepingud ning nende olemus
Töölepingu alusel teeb füüsiline isik teisele isikule tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Töölepingu olulisteks tunnusteks on eelkõige sõltuvussuhe tööandja ja töötaja vahel ning töö eest perioodiliselt rahas tasu maksmine. Töölepingu seadusest tulenevad töötaja ja tööandja erinevad õigused ja kohustused, mis on imperatiivsed st kohustuslikud ning neist ei saa töötaja kahjuks teisiti kokku leppida. Seevastu nii käsunduslepingu kui ka töölepingu alusel sõlmitud suhtes selliseid kohustuslikke nõudeid ei ole. Nii näiteks saab üksnes töölepingu alusel töötav töötaja nõuda töötasu vähemalt riiklikult kehtestatud alampalga suuruses või nõuda seaduses sätestatud töö- ja puhkeaja nõuete järgimist.
Käsunduslepinguga kohustub käsundisaaja vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid ning käsundiandja peab maksma talle selle eest tasu kokkulepitud summas. Võrreldes töölepinguga on käsundisaajal märksa suurem iseseisvus töö tegemisel, kuna käsundisaaja ei allu vahetult käsundisaajale ja tegutseb omal riisikol. Käsundisuhte eesmärgiks on kokkulepitud töö täitmine, mitte niivõrd tööprotsess.
Töövõtulepinguga kohustub töövõtja valmistama või saavutama kokkulepitud tulemuse ja tellija kohustub selle eest maksma. Erinevalt teistest lepingutest saab töövõtulepingu sõlmida nii füüsiline kui ka juriidiline isik ja lepingu täitmisel ei ole oluline, et töö teeks töövõtja ära isiklikult. Töövõtuleping on suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele, nt maja ehitamisele või auto remontimisele. Töövõtuleping loetakse täidetuks vastava tulemuse saavutamisel.
Mille alusel töövõtulepingut ja käsunduslepingut eristada?
Enamasti tekib probleeme käsunduslepingu ja töövõtulepingu omavahelise eristamisega. Sellisel juhul on oluline eristamiskriteerium lepingu eesmärk. Kui käsunduslepingud on suunatud teenuse osutamisele kui protsessile, siis töövõtulepingu puhul on oluline töö tulemuse saavutamine. Seega on käsunduslepingu puhul tähtis see, mil viisil tuleb teenust osutada ja töö edukust ei saa hinnata selle järgi, kas teenuse osutaja on saavutanud kokkulepitud tulemuse. Teenuse osutamise nõuetekohasust saab käsunduslepingu puhul hinnata selle alusel, kas isik on teinud seda, mis temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsev isik samadel asjaoludel teeks.
Teine oluline erinevus on lepingu esemes. Töövõtulepingu sisuks on eelkõige mingisuguse asja valmistamine või muutmine. Kui töövõtulepingu alusel osutatakse aga muid teenuseid, on selle eristamine käsunduslepingust keerulisem. Sellepärast tuleb hinnata muuhulgas ka järgimisi aspekte:
Kas tulemust on võimalik määratleda kehalisel või esemelisel kujul? Kui jah, siis on eelduslikult tegemist töövõtulepinguga.
Kas teenuse osutajal on võimalik mõjutada tulemuse saavutamist? Kui tulemuse saavutamine ei ole garanteeritud ehk tulemust mõjutavad lisaks teenusepakkujale veel teisedki faktorid, siis on tegemist käsunduslepinguga.
Praktikas ei ole välistatud segatüüpi lepingud, kus on nii töövõtu- kui ka käsunduslepingu elemente. Kuna lepingu täitmine ning poolte vastutus erinevate lepingutüüpide puhul on erinev, on lepingut sõlmides vajalik võimalikult täpselt sõnastada lepingu eesmärk.
Miks on lepingute eristamine oluline?
Lepingu liigi selgeks tegemine muutub tavaliselt tähtsaks siis kui üks pool arvab, et teine pool on lepingut rikkunud ning mõlemal tuleb hakata valima, milliseid õiguskaitsevahendeid kasutada ja millised on nende kohaldamise eeldused.
Töövõtulepingu puhul on oluline kindla kokkulepitud tulemuse saavutamine, mistõttu peab rikkumist tõendama sellega, et tulemust ei ole saavutatud, sellega on hilinetud või tulemusel on olulisi puudusi. Käsunduslepingu korral saab lepingu rikkumisele tugineda ainult siis, kui käsundisaaja ei ole teinud tööd tehes selliseid pingutusi, nagu oleks olnud tavapärane ja mõistlik sellist ülesannet täites teha. Seega tuleb hinnata, kas käsundisaaja on tegutsenud kas lepingus või seaduses ettenähtud hoolsusega. Tavaliselt piisab sellest, et käsundisaaja on teinud kõik mõistlikult võimaliku selleks, et käsundit täita ning konkreetse tulemuse saavutamine ei vajalik.
Oluline erinevus on ka lepingute lõpetamises. Töövõtulepingu lõpetamine enne tähtaega saab toimuda lepingust taganemisega. Taganemine on õigustatud lepingus sätestatud juhtudel, mis enamasti on kas tellija oluline makseviivitus või töövõtja poolt oluline lepingu rikkumine (nt töödega olulisel määra hilinemine). Taganemise korral toimub tehingu tagasitäitmine ehk lepingu alusel üleantu tuleb teisele lepingupoolele tagastada. Lisaks taganemisele võib töölepingu korral tellija sõltumata põhjustest lepingu üles öelda. Sellisel juhul tuleb tellijal tasuda kokkulepitud tasu, millest tuleb maha arvestada igasugune kasu, mida töövõtja on lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidnud. Põhimõte seisneb selles, et tellija ümbermõtlemise tõttu ei peaks töövõtja siiski kaotama lepingust loodetud tulu.
Käsunduslepingut on võimalik lõpetada, öeldes sõlmitud lepingu üles. Sel viisil lepingu lõpetamisel on teenuse tellijal üldjuhul siiski kohustus maksta tasu või see osa tasust, mis vastab käsundisaaja poolt juba osutatud teenustele.
Töölepingu lõpetamine allub töölepinguseadusest tulenevatele reeglitele, mida kajastame eraldi artiklis.
Kokkuvõte
Kokkuvõtlikult tuleb käsunduslepingu, töövõtulepingu ja töölepingu eristamiseks jälgida mitmeid erinevaid nüansse. Igasuguste hilisemate vaidluste ennetamiseks tasub lepingut sõlmides eelnevalt mõelda selgeks, mida lepinguga soovitakse saavutada ning sõnastada lepinguga soovitav eesmärk kirjalikult ja võimalikult täpselt.
