Millal võlg aegub?
Teiselt isikult võib kohustuse täitmist nõuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul. See ei tähenda siiski, et puudub võimalus esitada nõudeid ka pärast tähtaega kohustuse täitmiseks. Sellisel juhul on kohustatud isikul tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seadusest lihtsalt õigus keelduda oma kohustuse täitmisest tuginedes nõude aegumisele.
Üldreegel on, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ning see hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest või kohustuse rikkumisest. Ka lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevatele kohustuste rikkumise nõuetele kehtib samasugune aegumiste regulatsioon. Küll aga on seadusandja näinud ette ühe erandi, mil lepingulise võla aegumine võtab aega kümme aastat. Selliseks erandiks on olukord, kus kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on selgitanud, et mõiste „tahtlus“ kujutab selles olukorras õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõppemisel. Seetõttu on tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine ja selliseks õigusvastaseks tagajärjeks võib olla näiteks kahju tekkimine (Riigikohtu otsus 3-2-1-79-09, p 11). Seetõttu ei ole pelgalt kohustusest kõrvale hoitumine aluseks tehingust tuleneva kümne aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamiseks. Oluline on näidata, et kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult, soovides sellega põhjustada mingisugust õigusvastast tagajärge.
Seadusest tulenevad nõuded aeguvad tehingust tulenevate nõuetega võrreldes märksa pikema aja ehk kümne aasta möödudes pärast nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seadusest tulenevate nõuete aegumistähtaegade puhul tasub igal konkreetsel juhul eelnevalt eraldi kontrollida, kas seaduses on ette nähtud selleks eraldi aegumistähtaeg või mis ajast hakkab aegumine kulgema. Nii näiteks on lepinguvälistest võlasuhetest tekkinud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudel topelttähtaeg: kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte rohkem kui kümme aastat. Seevastu perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolmkümmend aastat nõude sissenõutavaks muutumisest.
Esineb olukordi, kus võlgnikul ei ole võimalik esitada oma nõuet õigeaegselt mingisuguse objektiivse takistuse tõttu. Seetõttu on kehtestatud aegumise katkemise ja peatumise regulatsioon, mis peaks pehmendama nõude aegumisest tulenevat ebaõiglust. Kui aegumise katkemine tähendab sisuliselt aegumistähtaja uut algust, siis aegumise peatumise korral aegumistähtaeg pikeneb. Seadus loeb aegumise katkemiseks nõude tunnustamist või täitedokumendi täitmiseks esitamist. Nõude peatumise aluseid on aga märksa rohkem, näiteks läbirääkimised, vääramatu jõud või hagi esitamine.
Siinkohal on vajalik selgitada, et mitte igasugune läbirääkimine kohustatud isikuga ei peata automaatselt aegumist. Nimelt peatub nõude aegumine selleks ajaks, kui kohustatud ja õigustatud isik peavad omavahel läbirääkimisi nõude või mõne asjaolu üle, millel nõue põhineb. Oluline on aegumise peatumise puhul, et pooled on valmis üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist üldse võimalikuks. Nii näiteks ei ole kohtupraktika pidanud läbirääkimisteks võlgnikule kirjade saatmist, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Samuti ei ole tegemist läbirääkimistega, kui üks pool keeldub läbirääkimisi pidamast.
Lisaks läbirääkimistele peatub aegumine ka õigustatud isiku poolt täiendava tähtaja määramise korral ning seda kuni tähtaja möödumiseni või seni, kuni kohustatud isik lõplikult keeldub oma kohustuse täitmisest. Samuti toimub aegumise peatumine ekspertiisi tegemisel või lepitusmenetluse läbiviimisel, sinna alla kuulub ka näiteks töövaidluskomisjoni või mõne muu kohtuvälise organi menetluse läbimine.
Kui vaidlus on jõudnud kohtusse, tasub veel meeles pidada, et kohus ei või aegumist omal algatusel kohaldada, vaid sellele peab menetlusosaline ise tuginema. Aegumise kohaldamise nõude esitamiseks piisab ka suulisest vastuväitest, mida kohus saab käsitleda taotlusena.
Aegumise kohaldamine on väga mitmetahuline protsess, mistõttu tuleb lisaks aegumistähtajale kindlasti jälgida ka teisi aspekte, näiteks mis hetkest konkreetsel juhul aegumist arvestatakse. Kuna Eesti õiguses ei ole enamike nõuete puhul sätestatud aegumise maksimumtähtaegasid ning keelatud ei ole nõude peatumine ka korduvalt, võib tegelik aegumistähtaeg seaduses sätestatud üldistest reeglitest oluliselt erineda. Enda õiguste edukal kaitsmisel on oluline sellega arvestada.
