Patsiendi õigused ja nende kaitse
Inimene ei ole eksimatu ning paratamatult võib eksida ka kõige targem ja kogenum arst. Kuid igal eksimusel on oma hind. Arsti puhul võib selleks hinnaks olla patsiendile kergema või raskema tervisekahjustuse tekitamine. Traagilisematel juhtudel patsiendi surm.
Alljärgnevalt uurime, millised on patsiendi õigused ning kuidas ta saab neid realiseerida, kui temaga on tervishoiuteenuse osutamise käigus juhtunud midagi, mida tegelikult ei oleks tohtinud juhtuda.
Raviviga vs diagnoosiviga vs tüsistus
Õiguslikus mõttes on oluline eristada raviviga, diagnoosiviga ning tüsistust. Seda põhjusel, et kui ravi- ning diagnoosivea tagajärjel tekkinud tervisekahjustus on seaduse kohaselt kompenseeritav, siis tüsistusest tekkinud tervisekahjustusi ei kompenseerita.
Kuigi juriidiliselt ei ole raviviga, diagnoosiviga ning tüsistust defineeritud, siis üldiselt defineeritakse neid järgnevalt:
Raviviga on haiguse ravimisel ravimeetodi, -taktika või -tegevusega eksimine.
Diagnoosiviga on arsti poolt patsiendi tervisliku seisundi kohta antud ebatäpne hinnang.
Tüsistus on igasugune meditsiiniline kõrvalekalle, mis võib juhtuda ka siis, kui arst ei ole haiguse ravimisel teinud mitte ühtegi eksimust.
Seda, kas konkreetsel juhul on tegemist tüsistuse, ravi- või diagnoosiveaga või mitte, ei hinda mitte jurist, vaid selle selgitab esmalt välja vastavate eriteadmistega ekspert.
Patsiendi õigus kompensatsioonile
Olukorras, kus patsiendi tervist on arstiabi osutamise käigus kahjustatud, on patsiendil õigus saada kompensatsiooni. Õiguslikus mõttes on patsiendil võimalik kahju hüvitamise nõuet esitada nii lepingulise kui ka lepinguvälise regulatsiooni alusel. Sellest hoolimata ei ole kompensatsiooni saamine sugugi lihtne. Olenemata sellest, millisel alusel patsient kahju hüvitamise nõude esitab, tuleb patsiendil mõlemal juhul tõendada, et arstiabi osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga on põhjustanud talle kahju/tema õigushüve rikkunud (st et kui arst ei oleks diagnoosi- või raviviga teinud, ei oleks ka kahjulikke tagajärgi saabunud/tema õigushüve ei oleks rikutud).
Lepingulisel alusel kahju hüvitamise nõude esitamisel on seadusandja näinud üldises tõendamiskoormises ette erandi. Nimelt, kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ning patsiendil tekib terviserike, mida üldjuhul ei teki ning mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Sellisel juhul tuleb patsiendil tõendada, et diagnoosi- või ravivea tagajärjel on tal tekkinud kahju ning miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkindu. Tervishoiuteenuse osutajal tuleb kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendada, et viga ning tekkinud tagajärg ei ole omavahel põhjuslikus seoses.
Patsiendi õigus kompensatsioonile hõlmab endas nõuet nii varalisele kui ka mittevaralisele (n-ö moraalsele) kahjule. Erandlikel asjaoludel on mittevaralist kahju võimalik nõuda ka patsiendi lähedastel. Kohtupraktikas on selgitatud, et erandlikuks asjaoluks ei saa lugeda lähedase isiku kaotusega kaasnevat leina ja kaotusvalu või võimalikku perekonna kaotamist edasiseks eluks ja elukvaliteedi langust. Mittevaralise kahju hüvitise väljamaksmist kannatanu lähedastele õigustab esmajoones see, kui hukkunu või raskelt kannatanu ning tema lähedane isik viibivad kahju tekkimise ajal ühes kohas või lähedane isik näeb kannatanu õnnetust või selle tagajärgi vahetult pealt (nad on n-ö samas ohutsoonis). Samuti see, kui hukkunu lähedane elab kannatanu vigastuste ning kannatuste nägemist hiljem väga raskelt üle. Kui patsient sureb, läheb kahju hüvitamise nõue üle tema pärijatele.
Patsiendi õiguste kaitsmine senini
Kui patsiendile tundub, et arst on pannud tema tervislikule seisundile vale diagnoosi või teinud tema haiguse ravimisel mingisuguse ravivea, on tal võimalik pöörduda Sotsiaalministeeriumi juures tegutseva tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole. Komisjoni poole pöördumine on tasuta ning see ei eelda juriidilisi teadmisi. Komisjon annab omapoolse hinnangu sellele, kas patsiendile osutatud tervishoiuteenus oli kvaliteetne või mitte. Õiguskeeles tähendab see seda, et komisjon hindab, kas patsiendile osutatud arstiabi vastas üldisele arstiteaduse tasemele või mitte. Arstiteaduse üldine tase hõlmab neid ravimeetodeid või ravijuhised, mis on sedavõrd levinud, et neid käsitletakse arstide väljaõppel või täiendkoolitustel. Arstiteaduse üldisest tasemest madalama tasemega ravimine tähendab alati raviviga.
Samas tuleb komisjoni poole pöördumisel arvestada sellega, et komisjoni poolt tehtud otsus ei ole õiguslikult siduv. Lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et isegi kui komisjon peaks tuvastama, et osutatud arstiabi ei olnud kvaliteetne, ei pea tervishoiuteenuse osutaja veel komisjoni otsuse alusel patsiendile hüvitist maksma. Kohtumenetluses on tegemist lihtsalt ühe tõendiga paljude hulgast ning põhimõtteliselt on see ka ümberlükatav – nt teise eksperdi arvamusega.
Patsiendi õiguste kaitse alates 01. juulist 2024. a
01. juulist 2024. a jõustuva patsiendikindlustuse süsteemiga peaks patsiendi jaoks kahju hüvitamise nõude esitamine muutuma tunduvalt lihtsamaks ning efektiivsemaks, võimaldades patsiendil saada hüvitist kohtusse pöördumata. Uue süsteemi eesmärgiks on hoida ära pikaajalised ja kulukad kohtuvaidlused, tagada patsientide huvide parem kaitse kahju hüvitamise kaudu ning soodustada ravivigade dokumenteerimist tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamiseks ja ohutuse suurendamiseks.
Nimelt näeb uus tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus ette, et kõik tervishoiuteenuse osutajad, kellele Terviseamet on väljastanud vastava tegevusloa, on kohustatud sõlmima vastutuskindlustuse lepingu. Vastutuskindlustuse lepinguga peavad olema hõlmatud kõik tegevusloa alusel osutatavad tervishoiuteenused. Uue vastutuskindlustuse süsteemi kohaselt hüvitab õigustatud isikule tekkinud kahju kindlustusandja, kellega tervishoiuteenuse osutaja on sõlminud vastutuskindlustuse lepingu. Teisisõnu, kui toimub kindlustusjuhtum (st patsient on saanud arstiabi osutamise käigus kas tervisekahjustuse, kehavigastuse või sureb), siis saab patsient kui ka muu õigustatud isik nõuda nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist konkreetselt kindlustusandjalt. Kindlustusandja maksab hüvitise välja, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendi või muu õigustatud isiku tekkinud kahju eest vastavalt võlaõigusseadusele.
Sellega seoses kaob ära arsti isiklik vastutus ning edaspidi saab kahju hüvitamist nõuda üksnes haiglalt. Muudatus on vajalik vastutuskindlustuse ja patsiendiohutuse süsteemi eesmärkide saavutamise toetamiseks ning tervishoiuteenuse osutaja vastutuse rõhutamiseks.
Ka lepingulise kahju hüvitamise nõude esitamise aegumistähtaeg lüheneb. Kui hetkel näeb kehtiv õigus ette, et patsiendil on õigus kahju hüvitamise nõuet esitada 5 aasta jooksul alates ajast, kui ta sai rikkumisest ja kahju tekkimisest teada, siis alates 01. juulist 2024. a tuleb nõue esitada 3 aasta jooksul.
Uue süsteemi loomisega lõppeb muuhulgas tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni töö ning selle asemel luuakse Terviseameti juurde lepituskomisjon. Loodav lepituskomisjon on oma olemuselt lepitusorgan lepitusseaduse tähenduses.
