Büroo logo

Abikaasade varasuhted


Abiellujaid ootab lisaks igavesele armastusele ees otsus, kuidas edaspidi vara jagada. Seetõttu tuleb otsa vaadata kõigile võimalikele variantidele, et tagada mõlema abikaasa kindlustunne tuleviku osas ning leida just endale sobivaim lahendus.


Abiellujad võivad kokkuleppel enne abielu sõlmimist abiellumisavaldusega valida kas varaühisuse, vara juurdekasvu tasaarvestuse või varalahususe. Vaatame neid variante lähemalt.


Ühisvara on abikaasade jaoks kõige tavalisem valik – sellisel juhul lähevad varaühisuse kestel omandatud esemed ja abikaasade muud varalised õigused ühisomandisse. See tähendab, et üks abikaasa ei saa ühisvarasse kuuluvat oma osa käsutada, st müüa või pantida. Abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud ühepoolne tehing on tühine. Lisaks muutuvad ka tulud ja kulud ühiseks. Küll aga ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara, mille moodustavad abikaasa isiklikud tarbeesemed ja esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel kinke või pärimise teel. Nii kuulub näiteks varaühisuse kestel ostetud auto mõlema ühisomandisse, pardel ja pärimise teel saadud korter lahusvarasse. Kui ühel abikaasal oli enne abiellumist kinnistu, mis pärast varaühisuse sõlmimist uue kodu ostmisel eesmärgil maha müüakse, tuleb lahutuse korral abikaasale kinnistu müügisumma tagastada, sest enne ühisvara sõlmimist oli tegu lahusvaraga ning abikaasa lahusvara kasutati ühisvara huvides. Ühisvara äärmiselt siduv iseloom võib tunduda mõnevõrra hirmutav, kuid tagab võrdse seisu mõlemale poolele ka näiteks siis, kui üks osapool on laste kasvatamisega aastaid tööturult eemal ning raha ei teeni. Varaühisuse valijate eesmärgiks peaks olema see, et mõlemad abikaasad oleksid varasuhetes võrdsed.


Võimalik on sõlmida varasuhtena ka varalahusus, mis tähendab seda, et abikaasade soetatud vara ei lähe automaatselt ühisvara hulka, vaid kuulub sellele abikaasale, kes vara abielu kestel ostis. Perekonnaseaduse järgi käsitatakse abikaasasid varalistes suhetes justkui isikutena, kes ei ole teineteisega abielus. Kummagi abikaasa tulud ja kulud kuuluvad talle endale ning majanduslik seotus abikaasade vahel on väike. Varalahusus ei välista siiski kokkuleppeid konkreetsete asjade ühisomandisse määramise osas.


Kõige vähem on praktikas kasutusel vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe, mis on olemuslikult segu ühisvarast ja varalahususest. Tegemist vararežiimiga, kus abielu jooksul kummagi abikaasa varale lisandunud osa tasaarvestatakse. Vara juurdekasvu tasaarvestus ei puuduta vara, mis abikaasadel oli enne abiellumist, samuti ka vara, mis soetatakse abielu kestel. Nii on selle mitmetahulise varasuhte puhul abikaasadel suurem varaline iseseisvus, ent majanduslikult nõrgem abikaasa ei pea pärast abielu lõppemist finantsiliselt ebamõistlikult kannatama. Kokkuvõtvalt siseneb kumbki abikaasa varasuhtesse oma varaga, kuid kui see peaks varasuhte ajal kasvama, jagatakse ainult seda, mis on varale abielu kestel juurde tulnud. Seda varianti kasutatakse siiski harva sel praktilisel põhjusel, et keegi ei saa sellest kuigi hästi aru, perekonnaseadusel puudub selles osas adekvaatne seletuskiri ning kohtupraktikas on see regulatsioon läbi vaidlemata.


Kui abikaasad ei soovi varaühisust, varalahusust või vara juurdekasvu tasaarvestust, on alati võimalik sõlmida notariaalne abieluvaraleping. Nii saavad abikaasad notari juuresolekul koostada täpselt sellise abieluvaralepingu, mis nende vajadustele vastab, ning see võib kätkeda endas elemente kõigist võimalikest abieluvararežiimidest, samuti erikokkuleppeid konkreetse vara või varaliigi kohta.


Abielludes ei soovita mõelda sellisele kurvale stsenaariumile nagu abielulahutus. Suhted võivad aga aja jooksul muutuda ning hea on olla selleks valmis. Õiguslikus mõttes ongi abielu eelkõige vararežiimi valiku küsimus, mistõttu advokaadi perspektiivist vaadates, on kummaline jätta need küsimused abielu sõlmides lahendamata.

Viimased postitused

Märksõnad

Arhiiv