Ehituslepingu eelarve
Ehituslepingu puhul on tegemist klassikalise töövõtulepinguga VÕS § 635 lg 1 mõistes, mille alusel ehitustööde tegija (töövõtja) osutab ehitustööde tellijale (tellija) teenust, eesmärgiga saavutada lepingus kokkulepitud tulemus ehk töö. Ehitustööde teenuse osutamisega saavutada soovitav töö võib seisneda näiteks uue asja valmistamises (uue hoone ehitamine) või olemasoleva asja muutmises (hoone rekonstrueerimine). Tellijal on aga kindel kohustus maksta töövõtjale tasu. Töövõtjale makstav tasu hõlmab endas nii töövõtja töötasu kui ka töövõtjale makstavat hüvitist töö tegemisel kantud kulutuste eest (eelkõige materjalikulud).
Kuna ehitamine on suur ning kallis ettevõtmine, on praktikas tavaline, et iga tellija tahab enne ehituslepingu sõlmimist vähemalt umbkaudselt teada, kui palju läheks tema poolt tellitav töö talle lõpuks maksma. Selleks pöördub tellija sageli töövõtja poole sooviga saada hinnapakkumine. Hinnapakkumise tegemiseks koostab töövõtja tööde eelarve, mis kajastab töövõtjale makstava tasu eeldatavat suurust. Siinjuures on oluline märkida, et seaduse kohaselt ei tohi töövõtja tööde eelarve tegemise eest tellijalt eelduslikult tasu nõuda.
Kuigi üldiselt kannab tööde eelarve endas informatiivset eesmärki, siis seaduse kohaselt võib eelarvest tekkida ka õiguslikke tagajärgi. Selleks peavad töövõtja ning tellija sõlmima ehituslepingu, mille osaks on kindlasti ka tööde eelarve. Tööde eelarve on muutunud ehituslepingu osaks kui:
tööde eelarve on ehituslepingu üks lisadest või;
tööde eelarvele on ehituslepingus viidatud (näiteks kui ehituslepingu lisaks on võetud hinnapakkumine).
See, millised õiguslikud tagajärjed võivad tööde eelarvest tekkida, sõltub omakorda sellest, kas töövõtja poolt koostatud tööde eelarve on siduv või mittesiduv.
Siduv eelarve
Siduv tööde eelarve väljendab töövõtjale kokkulepitud tulemuse saavutamisel töö eest makstava tasu lõplikku suurust. See tähendab, et juhul, kui töövõtja on kokkulepitud tulemuse saavutamiseks pidanud tegema esialgsest kalkulatsioonist suuremas ulatuses kulutusi või tema poolt teostatud tegelike tööde maht oli suurem kui eelarvega ette nähti, ei ole töövõtjal õigust nõuda tellijalt tasu suurendamist või täiendavat tasu. Eelnimetatud kahjud jäävad kanda töövõtjale endale.
Õiguslikust perspektiivist vaadates on töövõtjal, eeltoodud olukorra tekkimisel, siduvast tööde eelarvest üsna raske vabaneda. Seda põhjusel, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on seisukohal, et töövõtja kui professionaal kannab töö maksumuse riski (vt RKTKo 3-2-1-102-14, p 20). Kuid kui eelarve ebaõigsuse on tinginud tellija poolt teatavaks tehtud asjaolud või olulistest asjaoludest teavitamata jätmine, saab sellest põhimõttest ka kõrvale kalduda.
Oluline on mainida, et kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, siis seaduse kohaselt eeldatakse, et töövõtja poolt koostatud töö eelarve on siduv.
Mittesiduv eelarve
Selleks, et eelarve oleks mittesiduv, peaks töövõtja eelarve koostamisel otseselt välja tooma, et tegemist ei ole siduva eelarvega või töö mahtude ning maksumuste kirjeldamisel kasutama sõnu „umbes“, „ligikaudu“ vms.
Mittesiduv eelarve ei väljenda töövõtjale töö eest makstava tasu lõplikku suurust, vaid sellega näidatakse tellijale, millised on tööde hinnanguline maksumus. Töövõtjale makstav lõplik tasu suurus kujuneb välja töövõtja poolt tegelikult tehtud kulutuste ning töömahu alusel. Juhul, kui töövõtja poolt tegelikult tehtud kulutused ning töömaht ületavad mittesiduvas eelarves välja toodud tööde tasu suuruse, ei kanna töövõtja ise kahju, vaid tal on õigus pöörduda tellija poole ning nõuda makstava tasu suurendamist. Oluline on aga märkida, et tegemist ei ole töövõtja piiramatu õigusega. Seaduse kohaselt peab töövõtjale makstava tasu suurendamiseks olema täidetud kaks kriteeriumi ning seda samaaegselt:
eelarvet on ületatud oluliselt – seadusandja ei ole eelarve „olulist“ ületamist sisustanud, st tegemist on määratlemata õigusmõistega. Seega asjaolu, kas töövõtja on eelarvet oluliselt ületanud või mitte, tuleb tuvastada iga üksikjuhtumi korral eraldi.
eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha – eelarve ületamise ettenähtavuse hindamisel tuleb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt väljendatud seisukohtade alusel võtta esmalt arvesse objektiivseid kriteeriume. Seega, esmalt tuleb tuvastada, kas hoolikas töövõtja oleks saanud eelarve ületamise tinginud asjaolu ette näha. Samuti tuleb arvestada ka üldist riskijaotust. See tähendab seda, et töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab ikkagi teadma ning ette nägema kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib lõpuks ka tööde maksumus eelduslikult muutuda (vt RKTKo 3-2-1-102-14, p 22).
Eelnimetatud eelduste täitmisel tuleb töövõtjal viivitamatult anda tellijale eelarve ületamisest teada, st kohe, kui eelarve ületamine ilmneb, ning siis tuleb oodata tellija seisukohta. See on oluline, kuna annab tellijale võimaluse valida, kas aktsepteerida eelarve ületamist või öelda ehitusleping hoopis üles. Juhul, kui tellija otsustab öelda ehituslepingu üles, ei pea ta eelarvet ületavat tasu töövõtjale tasuma.
Kui töövõtja rikub teavitamiskohustust, ei kao ta tasunõue täielikult ära. Töövõtjal on ikka õigus nõuda tellijalt makstava tasu suurendamist, kuid seda üksnes selles osas, milles tellija on alusetult rikastunud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on sedastanud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude suuruse kindlakstegemisel ei ole pooled seotud lepingus kokkulepitud tariifidega, vaid eelarvet ületava töö maksumus tehakse kindlaks kohaliku turuväärtuse alusel (vt RKTKo 3-2-1-79-08, p 14).
