Füüsilise isiku pankrot


Pankrotiks nimetatakse võlgniku püsivat maksejõuetust, mis on välja kuulutatud kohtumäärusega. Siiski ei tähenda igasugune lühiajaline maksehäire koheselt isiku pankrotti: nimelt on pankrotiseaduse kohaselt isik maksejõuetu vaid siis, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ning selline suutmatus on kestev. Kui olukord on tõepoolest tõsine, võlgniku kohustused on kuhjunud ning võlgu ei ole õnnestunud ajatada, on mõistlik rakendada viimast abinõud – füüsilise isiku pankrotimenetlust.


Üldjoontes on füüsilise isiku pankrotimenetlus sarnane juriidiliste isikute pankrotimenetlustega ehk esmalt tehakse selgeks võlausaldajate nõuded, seejärel realiseeritakse võlgniku vara ning tehakse selle arvelt võlausaldajatele väljamakseid. Peamine erinevus seisneb võlgadest vabastamise menetluses. Käesolevas artiklis vaatleme, milline näeb välja füüsilise isiku pankrotimenetlus.


Pankrotimenetlus


Pankroti välja kuulutamine saab alguse võlgniku või võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamisega võlgniku elukohajärgsele maakohtule. Kui avalduse esitab võlgnik, peab avaldus sisaldama ka maksejõuetuse põhjusi ning võlanimekirja ehk nimekirja võlgniku kohustustest, võlausaldajate nimedest, kontaktandmetest ja nõuete suurustest. Ühtlasi on võlgnikul kohustus esitada andmed enda vara kohta ning antud avaldus allkirjastada.


Pärast seda, kui kohus on otsustanud avalduse menetlusse võtta, nimetab kohus 10 päeva jooksul ajutise pankrotihalduri. Ajutise halduri ülesandeks on selgitada välja võlgniku vara, kohustused ning kontrollida seda, kas vara katab pankrotimenetluse kulud. Lisaks sellele tuleb ajutisel pankrotihalduril selgitada välja, kas vara suhtes on algatatud täitemenetlusi ja milline on võlgniku vara seisund. Selleks, et ajutisel halduril oleks võimalik talle seatud ülesandeid täita, on ajutisel halduril õigus saada võlgniku ja tema vara kohta teavet ja dokumente. Samuti on ajutisel pankrotihalduril õigus viibida võlgnikule kuuluval kinnisasjal ja tema eluruumis ning saada teavet ka muudelt asutustelt (nt kohalikult omavalitsuselt või krediidiasutustelt) võlgniku varalise seisu kohta. Kui kohtule on esitatud võlgniku varalise seisukorra kohta piisavalt andmeid ning puudub vajadus midagi täpsustada või põhjalikumalt uurida, võib kohus kuulutada võlgniku pankroti välja ka ilma ajutist pankrotihaldurit nimetamata.


Pärast pankrotihalduri nimetamist vaatab kohus laekunud pankrotiavalduse läbi kohtuistungil, kus kuulatakse ära nii võlgnik, võlausaldaja kui ka ajutine pankrotihaldur. Pärast istungit otsustab kohus, kas pankroti avalduse rahuldamiseks on alust. Kui ei ole, siis jätab kohus pankrotiavalduse rahuldamata. Kui avalduse rahuldamiseks on alus, tuleb kohtul kaaluda, kas pankrot välja kuulutada või hoopis raugeb võlgniku pankrotimenetlus vara puudumisel. Raugemisega on tegemist siis, kui võlgniku varast ei jätku isegi pankrotimenetluse kulude katteks ning ei võlgnik, võlausaldaja ega ükski kolmas isik ei ole pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti maksnud. Raugemine on võimalik eeldusel, et võlgnik on eelnevalt andnud kohtu nõudmisel kohtus vande, milles kinnitab, et andmed nii vara, võlgnevuste kui ka majandus- ja kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged.


Võlgnikul on kohustus võtta osa pankrotimenetlusest, mistõttu on tal ka kohustus olla kohtu korraldusel kättesaadav ning anda teavet talle teadaolevate asjaolude osas. Kohus võib pankrotiavalduse tagamiseks kasutada mitmeid abinõusid: kohaldada võlgniku suhtes elukohast lahkumise keeldu, võlgnikku selle rikkumise korral trahvida või kohtusse mitteilmumisel rakendada sundtoomist või aresti. Lisaks sellele võib kohus määrata, et võlgnikul puudub õigus käsutada ajutise halduri nõusolekuta kas osaliselt või täielikult võlgnikule kuuluvat vara. Kui võlgnik käsutuskeeldu rikub, on tehing tühine ning saadu tuleb tagastada või see hüvitada.


Koos pankrotiavaldusega soovitatakse võlgnikul esitada ka kohustustest vabastamise avaldus. Viimane võimalus kohustusest vabastamise avalduse esitamiseks on enne võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumist, mis peab toimuma toimub mitte varem kui 15 päeva ega hiljem kui 30 päeva pärast kohtu poolt pankroti väljakuulutamist.


Pankrotimenetlus saab alguse pankroti väljakuulutamisel


Pankrotimenetlus algab hetkest, kui kohus kuulutab välja pankroti. Pankrotimääruses määrab kohus muuhulgas võlausaldajate üldkoosoleku toimumise aja. Üldkoosoleku toimumise ajast teavitatakse avalikkust Ametlike Teadaannete vahendusel, kuna seal avaldab kohus teate pankrotimääruse kohta. Pankrotiteade on oluline võlausaldajatele, kuivõrd pärast selle ilmumist loetakse võlausaldajad teadlikuks võlgniku pankroti väljakuulutamisest. Sestap tuleb võlausaldajatel hoida silm peal Ametlike Teadaannete lehel, et olla kursis, millal enda nõuetest pankrotihaldurile teada anda.


Kui kohus on välja kuulutanud füüsilise isiku pankroti, saab võlgniku varast pankrotivara ja selle valitsemise õigus läheb üle pankrotihaldurile ehk füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha tehinguid pankrotivarasse kuuluvate esemetega. Pankrotivara müügiga tegeleb edasi pankrotihaldur, kes katab müügitulu arvelt esmalt pankrotimenetlusega seotud kulud ning seejärel rahuldatakse võlausaldajate nõuded. Pankroti väljakuulutamise hetk on oluline ka võlgniku kohustuste suuruse määramiseks: nimelt lõpetatakse pankroti väljakuulutamisel intresside ja viiviste arvestamine.


Pankrotimenetluse kestel on võlgnikul kohustused: võlgnik peab tegelema tulutoova tegevusega ehk teenima sissetulekut või töökohta aktiivselt otsima, samuti tuleb teatada kohtule ja usaldusisikule enda elukoha vahetusest ning anda teavet enda varast ja sissetulekutest. Kohus võib võlgniku tegevust piirata, keelates võlgnikul olla kuni pankrotimenetluse lõppemiseni ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija või prokurist. Pankrotimenetlus iseenesest on pikk protsess, kus müüakse maha kogu võlgniku vara. Teenitud sissetulekust jääb võlgnikule vaid elatismiinimum ning ülejäänud tasu arvelt rahuldatakse võlausaldaja nõuded.


Pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Taotlus tuleb esitada juba enne seda, kui toimub esimene võlausaldajate üldkoosolek. Märkida tuleb, et kohus võib taotluse rahuldamisest ka keelduda, kui võlgnik on süüliselt rikkunud oma kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohustustest vabastamata jätmisel võib kohus määrata uue tähtaja, mil kohustusest vabastamise avaldus vaadatakse uuesti läbi. See tähtaeg võib olla kuni seitse aastat menetluse algatamisest ehk pankrotimenetlus saab pikeneda veel kahe aasta võrra. Kui aga kohus rahuldab pärast viit aastat võlgniku kohustustest vabastamise taotluse, lõppevad kõikide võlausaldajate nõuded võlgniku vastu. Siiski on oluline teada, et kohustustest vabastamise menetluse lõpus jäävad kehtima elatise maksmise kohustused ning ka õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustused ehk need kohustused ei kustu ka kohustustest vabastamise järel.


Kokkuvõtteks


Kokkuvõtlikult on füüsilise isiku pankrot keeruline ja pikk protsess, kuid tõsistes olukordades viimane abinõu, mis aitab võlgnikul elu uuesti üles ehitada. Saavutamaks selles menetluses võimalikult head tulemust, tuleb võlgnikul pingutada, teha koostööd ning olla aus ja avatud.

Viimased postitused

Märksõnad

Arhiiv