Kuidas esitada kahjunõuet?
Kahju hüvitamise nõuded kujutavad endast äärmiselt mitmetahulist erinevate õiguslike konstruktsioonide maailma. Erinevaid norme, mille alusel on võimalik kahjunõudeid esitada, sisaldub kõigis õigusharudes ning nii üld- kui eriseadustes. Kõige üldisemalt öeldes võib kahjunõude aluseks olla lepingu rikkumine või seadusest tulenev nõue, sh (kuid mitte ainult) õigusvastane kahju tekitamine, tootjavastutus ning suurema ohu allika vastutus. Siia valdkonda kuuluvad ka riigivastutusel põhinevad nõuded ning nõuded, millel õiguslikku alust esmapilgul justkui polegi, kuid mis on siiski õiguskorras üldtunnustatud, nt käibekohustuse rikkumisel põhinevad tegevusetusdeliktid. Käesolevas artiklis vaatleme kahju hüvitamise nõude kõige üldisemaid aluseid.
Kahju definitsioon tuleneb paljuski kahju hüvitamise eesmärgist, mis omakorda lähtub diferentsihüpoteesist. Selle järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See tähendab, et kahju hüvitamise nõude eesmärk on algse olukorra taastamine. Isik tuleb panna samasse olukorda, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Pöördvõrdena tuleneb siit ka see, et kahju hüvitamise nõude eesmärk ei saa olla teise poole karistamine. Kahju tekitajalt ei saa välja nõuda rohkem kahju kui ta on tekitanud ning kahju hüvitamine ei tohi viia mitte kannatanu rikastumiseni vaid ainult algse olukorra taastamiseni.
Kahju tekitaja karistamiseks on olemas karistusõiguslik regulatsioon. Samas on oluline tähelepanu pöörata, et enamik tsiviilõiguslikke kahjujuhtumeid ei anna alust karistusõiguslikuks vastutuseks. Samas annavad väga paljud karistusõiguslikud koosseisud (sh kõik isikuvastased süüteod) aluse ka kahju hüvitamise nõueteks. Paraku jäävad need nõuded praktikas kannatanute teadmatusest tulenevalt sageli esitamata.
Erandina kahjuhüvitise kompensatoorsest eesmärgist, on karistuslik kahjuhüvitis siiski võimalik au teotamise kaasuste puhul. Neil juhtumitel, mil teist isikut on laimatud, on karistusliku hüvitise eesmärk sundida rikkujat (enamasti meediaväljaannet) enda käitumispraktikat muutma.
Kahju hüvitamise nõude esmane eeldus on kahju tekitav tegu (nt A lööb B-d, panema põlema B maja, laimab teda Facebookis, tapab B kassi), kuid erandjuhtudel piisab ka tegevusetusest. Tegevusetusdelikti keskne eeldus on see, et isikul on käitumiskohustus hoida ära mingi kahju, kuid ta ei tee seda. Selline kohustus võib tuleneda otse seadusest (nt vanemate kohustus hoida ja kaitsta oma last või loomapidaja kohustus mitte lasta oma loomal inimesi hammustada) või siis käibekohustusest st üldiselt tunnustatud arusaamast, et mingi kahju vajab ärahoidmist. Käibekohustuse rikkumisel põhinev vastutus lähtub arusaamast, et kui keegi on loonud ohuallika või valitseb seda, siis peab ta tegema ka kõik mõistliku selleks, et see oht ei realiseeruks.
Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb arvestada sellega, et kahju tekitav tegu (või tegevusetus) oleks kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. See tähendab seda, et kahju peab olema tekkinud teo tagajärjel. Selle hindamiseks kasutatakse eelkõige elimineerimismeetodit. See tähendab, et kahju on teo põhjuseks vaid siis, kui teo ära jäämise korral oleks ära jäänud ka kahju. Lisaks on kõigi kahjunõuete puhul oluline, et kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Vastav regulatsioon lähtub arusaamast, et igal kohustusel on oma kaitse-eesmärk hoida ära just teatud liiki kahju. Ehkki enamasti on selline eesmärk kohustuse sisust tuletatav, on nt kehavigastuste tekitamise, surma põhjustamise, au teotamise ning asja kahjustamise korral otse seaduses sätestatud, millist liiki kahju hüvitamist saab nendes olukordades nõude.
Sellest, et kahju on teo tagajärg, ei piisa alati veel vastutuse tekkeks. Lepingulise kohustuse rikkumisel tuleb mängu kahju ettenähtavuse reegel, samas ei pea kahju tekitamine olema süüline. Lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamise korral hinnatakse seevastu süü küsimust, mis seisneb eelkõige hoolsuse ja tahtluse hindamises. Riskivastutuse koosseisudes seevastu ei hinnata jälle süüd vaid riskiallika iseloomuliku riski realiseerumist. Kõigi koosseisude puhul tuleb kahjust maha arvata kannatanu poolt säästetud kulud ning arvestada kahjustatud isiku enda osa kahju tekkimisel. Kõigest sellest kirjutame edaspidi.
