Krediidiandja kohustused krediidilepingu sõlmimisel

Tõenäoliselt on iga inimene vähemalt kord elus võtnud krediidiasutuselt laenu. Käesolevas artiklis selgitame, millised on krediidiandja kohustused tarbijakrediidilepingu sõlmimisel ja mis saab siis, kui krediidiandja neid kohustusi rikub.

Krediidiandja kohustused krediidilepingu sõlmimisel

Krediidiandjal on kaks põhilist kohustust, mida ta peab tarbijaga krediidilepingut sõlmides järgima:

1.      vastutustundliku laenamise põhimõte ja

2.      krediidi kulukuse määr

Vaatame neid kohutusi lähemalt.

Vastutustundliku laenamise põhimõte

Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab seda, et krediidiandja peab enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist:

1.      omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja

2.      hindama tarbija krediidivõimelisust.

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja vajaduse korral küsima teavet tarbijalt ja kasutama kõiki asjakohaseid andmekogusid. 

Riigikohus on 24. novembril 2023. a tsiviilasjas nr 2-21-13098 otsuse punktis 18 selgitanud, et „krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

• tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

• tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

• tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

• tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).“

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, võttes arvesse kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Vaidluse korral peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja.

Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte eesmärk on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusesse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetus (vt RKTKo 3-2-1-169-13 p 21).

Krediidi kulukuse määr

Krediidi kulukuse määr näitab lihtsustatult öeldes krediidi kogukulu tarbijale. Seda väljendatakse  protsendina ning mida väiksem protsent, seda odavam laen tarbijale.  Krediidiandja peab krediidilepingut sõlmides järgima, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ei ületaks krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Keskmine krediidi kulukuse määr on kättesaadav Eesti Panga veebilehelt.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise õiguslik tagajärg on lepingus kokkulepitud intressimäära tühisus.  Laenulepingu intressimääraks loetakse sellisel juhul seaduses sätestatud intressimäär (VÕS § 94 lg 1), kui just lepingus kokkulepitud intressimäär pole madalam. Muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne. See tähendab, et krediidiandja ei saa vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel nõuda tarbijalt muude krediidilepingust tulenevate tasude (viivis, lepingu sõlmimise tasu jms) tasumist. Seejuures ei ole oluline, kas tarbija on sellised tasud krediidiandjale juba tasunud või tekib krediidiandjal õigus tasusid nõuda tulevikus. Tarbija poolt juba makstud muud tasud peab krediidiandja tarbijale tagastama.

Seega ei ole välistatud olukord, kus tarbija on teinud krediidiandjale tagasimakseid oluliselt rohkem, kui ta on selleks õiguslikult kohustatud ning krediidiandjal on õigus saada. Sellisel juhul on tarbijal õigus nõuda krediidiandjalt enammakstud summa tagastamist.

Eelnimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud küsitud teabe krediidiandjale esitamata või  võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Krediidi kulukuse määra järgimata jätmise tagajärg

Tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 

Tarbija peab tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu krediidiandjale tagasi maksma selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Krediidi kasutamise aja eest tuleb maksta intressi seaduses (VÕS § 94 lg 1) sätestatud suuruses. Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse VÕS §-s 406¹ sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.