Käendaja vastutus
Käendus on üks isikliku tagatise põhiliike. Isikliku tagatisega on tegemist seetõttu, et käendaja vastutab kohustuse täitmise eest oma varaga. Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku ehk põhivõlgniku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sisuliselt omandab võlausaldaja käenduse kaudu senise võlgniku vastu suunatud nõude kõrval uue ja samasisulise nõude ka käendaja vastu.
Käendaja vastutust reguleerib VÕS § 145. Sündmust, mis tekitab käendaja vastutuse, nimetatakse käendusjuhtumiks. Käendusjuhtumiks on olukord, kus põhivõlgnik rikub kohustust, mida käendaja käendab. Näiteks jätab põhivõlgnik laenu tähtajaks tagasi maksmata, ning sellest tulenevalt tekib võlausaldajal nõue käendaja vastu. Käendaja vastutus tekib seega põhivõlgniku poolt oma kohustuse rikkumisel ning võlausaldajal tekib õigus esitada nõue lisaks põhivõlgnikule ka käendaja vastu. Siiski võib võlausaldajaga sõlmitud käendusleping ette näha ka seda, et käendaja vastu saab nõude esitada alles siis, kui põhivõlgnik on rikkumises olnud mingi teatud aja – nt ei ole laenu ära maksnud ühe kuu jooksul pärast selle tagastamise tähtaja.
Käendaja vastutab võlausaldajaga ees koos põhivõlgnikuga solidaarselt. See tähendab, et võlausaldaja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist nii põhivõlgnikult kui ka käendajalt. Käenduslepingus on võimalik ka kokkulepe, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (RK 3-2-1-113-06). Kui sama kohustust käendab mitu isikut, siis on tegemist kaaskäendajatega, kes vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt (RK 3-2-1-136-12).
Reeglina vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käendaja vastutab reeglina ka viivise, leppetrahvi, lepingu rikkumisest tulenevate kahju hüvitamise nõuete ja lepingu rikkumise tagajärjel ülesütlemise või taganemisega seotud kulude eest. Juhul kui võlausaldaja on käendajat teavitanud kavatsusest esitada põhivõlgniku vastu nõue ning käendaja ei ole ikkagi omapoolset kohustust täitnud, siis vastutab käendaja ka nõude esitamiseks tehtavate kulude eest, näiteks õigusabikulud.
Juhul kui käenduslepingus on kokku lepitud rahaline vastutuse maksimumsumma, siis võib käendaja keelduda kohustuse täitmisest ulatuses, mis kokkulepitud maksimumsummat ületab (RK 3-2-1-8-13). Lepingutes, kus käendajaks on füüsiline isik, ehk tarbijakäenduslepingutes on kohustuslik kokku leppida ja lepingusse kanda käendaja vastutuse piirmäär. Ilma selle sätteta on tarbijakäendusleping tühine.
Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. See tähendab, et põhivõlgniku pankrot ei muuda sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes. (RK 3-2-1-64-12).
Kui käendaja täidab põhivõlgniku kohustuse võlausaldajale, siis läheb rahuldatud nõue üle käendajale. See tähendab, et käendajal on õigus esitada võlausaldaja asemel ise nõue põhivõlgniku vastu. Sisuliselt astub käendaja sellega võlausaldaja asemele.
Käendajal on õigus esitada võlausaldaja nõuetele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Käendajal on õigus neid vastuväiteid esitada ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Võimalike vastuväidete esitamine on oluline, sest kui käendaja ei esita võlausaldaja vastu vastuväiteid, mis põhivõlgnikul olid võlausaldaja vastu, ja täidab kohustuse, ei lähe võlausaldaja nõue käendajale üle ulatuses, milles käendaja vastutus oleks nendest vastuväidetest tulenevalt vähenenud, kui käendaja ei tõenda, et ta neid vastuväiteid ei teadnud ega pidanudki teadma. See tähendab, et käendajal on märkimisväärne hoolsuskohustus. Kui tal on põhinõudele vastuväiteid, peab ta neid kasutama, kuivõrd muidu riskib ta sellega, et ta vastutabki võlausaldaja ees ainult ise ilma, et ta saaks kohustuse täitmisega seda nõuet endale.
