Lühidalt garantiist


Garantiiga on ilmselt puutunud kokku paljud, kuid ometigi ei ole õiguskäibes paljudele selge, mida kujutab garantii endast õiguslikus mõttes ning kas ja kuidas erineb see võlatunnistusest. Käesolevas artiklis räägimegi lühidalt garantiist.


Garantii iseenesest on lepinguline suhe, kus üks isik võtab endale kohustuse teha lepingus sätestatud tingimustel mingisugune toiming. Toiming, mida garantiiga tagatakse, võib tähendada väga erisuguseid tegevusi, näiteks raha maksmist, asja parandamist või hoopis selle asendamist. Kõige traditsioonilisemalt on võimalik jaotada garantiisid nende eesmärgist lähtuvalt :


  1. panga- ehk maksegarantiiks, kus (krediidi)asutus annab võlgniku kohustuse tagamiseks garantii;

  2. müügi- ja töövõtugarantiiks, kus kohustatud isik (eelkõige kas eseme tootja, valmistaja või müüja) võtab endale kohustuse tagada lepingueseme omandused kokkulepitud garantiiperioodil.


Garantii puhul sõlmitakse garandi ja võlausaldaja vahel garantiileping ning väljastatakse garantiikiri.


Garantii puhul on oluline pöörata tähelepanu, et füüsilised isikud ei saa garantiid anda. Nimelt võib võlaõigusseaduse kohaselt garantii anda majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik ning füüsilistel isikutel puudub õigus garantiid väljastada anda. Füüsilised isikus saavad kohustuste täitmist tagada käendajana. Küll aga ei pea garantii väljastaja olema üksnes selline majandus- või kutsetegevuses osalev isik, kelle tegevus seonduks otseselt või üksnes garantii andmisega, vaid garantii võib anda ka see, kes tavapäraselt garantiide väljastamisega ei tegele.


Tähtis on meelde jätta, et garantii ei ole iseenesest seotud algse võlasuhtega ega selle kehtivusega ehk maksma saab garantii korras panna vaid neid nõudeid, mis on garantii tingimustes sätestatud ning seda ka juhul, kui garantiiga tagatav võlasuhe mingil põhjusel ei peaks kehtima. Muudele nõuetele, kui tegemist on näiteks algse lepingu rikkumisest tuleneva nõudega (nt tasu maksmisega viivitamine, asja üleandmisest keeldumine või hinna alandamise olukorrad), garantii ei laiene. Sama reegel kehtib ka vastupidi: garant saab esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid ehk neid, mis tulenevad garantiilepingust endast.


Garandi vastu suunatud nõuded tulevad päevakorda olukorras, kui esineb garantiijuhtum. Seda, milliste juhtumite korral on tegemist garantiijuhtumiga, lepitakse garantiilepingus eraldiseisvalt kokku. Nii näiteks on müügigarantiijuhtumiks olukord, kus ese lakkab garantiiperioodi ajal töötamast ning isik on eelnevalt asja kasutanud selleks ettenähtud juhul tavapärasel viisil.


Garantii lõppeb eeskätt olukordades, kus garantii andja on maksnud garantiist tuleneva rahasumma, möödub garantii tähtaeg või võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigusest. Kui garantii andja on enda garantiilepingust tuleneva kohustuse täitnud, saab ta võlgniku vastu esitada tagasinõude üksnes siis, kui selles on garantiilepingus kokku lepitud.


Praktikas aetakse tihti omavahel segamini garantii ning võlatunnistus. Nentida tuleb, et nende piiritlemine ongi keeruline, kuna garantii puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistuse spetsiifilise alaliigiga. Nende kahe sisu ei ole siiski täpselt sama. Nimelt annab võlatunnistuse andja võlatunnistusega juba olemasoleva kohustuse kõrvale uue ja vaidlustamatu kohustuse. Garantiiga luuakse aga iseseisev võlasuhe, kus tagatakse kellegi teise isiku (st põhivõlgniku) kohustust.


Kuigi garantii ei ole midagi harukordset, ei ole selle kasutamine õiguskäibes tihtipeale alati selge. Kokkuvõtlikult on oluline meelde jätta, et garantii on iseseisev ja sõltumatu võlasuhe ning võlausaldaja jaoks on see väärtuslik tagatis, mida ta saab maksma panna sõltumata põhivõlasuhtest..

Viimased postitused

Märksõnad

Arhiiv