Mittevaralise kahju hüvitamine
Võlaõigusseaduse kohaselt erineb mittevaraline ehk moraalne kahju varalisest kahjust eelkõige selle poolest, et selle tekkimine ei vähenda kannatanu vara, vaid see hõlmab eelkõige kannatanule hingelise ja kehalise valu ja kannatuse põhjustamist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded võivad tuleneda nii lepingulise kohustuse rikkumisest kui ka lepinguvälisest võlasuhtest ehk poolte vahel ei pruugi olla üldse mingisugust võlasuhet. Sellisteks olukordadeks on näiteks õnnetusjuhtumid või hoopis au ja väärikust teotavad netikommentaarid. Oluline on silmas pidada, et siiski igasuguse valu ja kannatuse põhjustamine ei anna inimesele õigust mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitada.
Lepingulistes suhetes saab mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes siis, kui kohustus ise oli suunatud mittevaralise huvi järgmisele ja kohustuse rikkuja sai või pidi aru saama, et rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju. Seega tavapärase käibetehingu rikkumise korral on mittevaralise kahju hüvitamise nõue välistatud, kuna selle eesmärgiks pole vältida mittevaralist kahju. Lepinguliste suhete puhul võiks mittevaralise kahju hüvitisi kaaluda iluprotseduuride tegemisele suunatud lepingute, aga ka teatud juhul intellektuaalse tegevusega seotud lepingute puhul. Lisaks sellele kätkeb ka hüvitis töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest endas moraalse kahju hüvitamise elementi.
Vaadates mittevaralise kahju hüvitamist lepinguvälise võlasuhte aspektist, tuleb kahju tekitava teoga põhjustatud hingeline valu ja kannatused korvata igal juhul nendele kannatanutele, kellele on tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus, olenemata sellest, kas see on tekkinud liiklusõnnetuse, tööõnnetuse, ravivea või hoopis mõnel muul tagajärjel. Kehavigastuste ja tervisekahjustustega nõuetega kaasnevad mittevaralise kahju hüvitise suurused varieeruvad sõltuvalt asjaoludest paarisajast eurost kuni tuhandete eurodeni. Nii näiteks on kohtupraktikas lapsele koerahammustuse vigastuse korral mõistetud mittevaralise kahju hüvitisena välja 400 eurot, langevarjuhüppe tagajärjel jalaluumurru puhul aga 12 000 eurot. Viimases asjas tasub aga märkida, et inimesel kulus taastumiseks aasta aega, mistõttu pidas kohus põhjendatuks sellises suuruses hüvitist.
Lisaks kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamisele on mittevaralise kahju hüvitamise nõuded õigustatud ka isikuõiguste rikkumise korral, olgu selleks näiteks ebaõigete faktiväidete avaldamine meedias või kasvõi tööandja poolt töötaja isiklike fotode levitamine kolleegide hulgas. Isiklike õiguste rikkumise korral on Eesti kohtupraktika samamoodi enda praktikaga väga lai: välja mõistetud hüvitiste suurused varieeruvad samuti paarisajast eurost kuni kümnete tuhandete eurodeni.
Võlaõigusseadus annab veel võimaluse erandlike asjaolusid arvestades nõuda mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena asja hävimise või kaotsimineku korral, kui isikul oli selle eseme suhtes eriline huvi. Sellisel juhul peab tegemist olema kas lemmiklooma või väga erandliku situatsiooniga, kus hävinud või kadunud on perekonnale kuuluv reliikvia. Enne hüvitise määramist peab kohus hindama, kas antud asi on asendatav või asendamatu või kui keerukas oleks uue samaväärse asja hankimine.
Lisaks sellele, et kannatanul endal on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitist, on teatud juhtudel sellekohane õigus ka kannatanu lähedastel. Nimelt võivad kannatanu lähedased nõuda mittevaralise kahju hüvitamist olukordades, kus nende lähedane isik on surma saanud või talle on põhjustatud raske kehavigastus või tervisekahjustus. Selliseid nõudeid õigustaks lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekkimise ajal või ka asjaolu, et tegelikult soovitigi rünnata ja mõjutada kannatanu lähedasi.
