Büroo logo

Osanike patiseis


Praktikas on üsna tavalised nn 50/50 äriühingud, kus osaühingu osad (harvemini aktsiaseltsi aktsiad) kuuluvad kahele äripartnerile võrdselt. Tegemist on väga hea koostöövormiga, kui äripartnerite omavaheline läbisaamine on hea ning otsused võetakse vastu konsensuslikult. Selline äriühing on aga absoluutne nuhtlus kui äripartnerite huvid ja seisukohad lähevad aja jooksul lahku. Kuna kummalgi omanikul ei ole sel juhul häälteenamust, muutub äriühingu juhtimine võimatuks. Patiseisu tõttu ei saa vastu võtta ühtegi osanike pädevusse kuuluvat otsust, sealhulgas põhikirja muutmise, dividendide maksmise, juhatuse vahetamise, erikontrolli määramise ega isegi majandusaasta aruande vastuvõtmise otsuseid. Selline patiseisus olev äriühing on igas praktilises mõttes halvatud. Tegemist ei ole siiski päris võimatu olukorraga ning mõned lahendused on olemas.


Koostöökohustus


Teatud tingimustel võivad osanikud nõuda üksteiselt teatud sisuga otsuste poolt (või vastupidi nende vastu) hääletamist. Riigikohus on leidnud, et osanike- või aktsionäridevaheline suhe on seadusjärgne võlasuhe ehk seadusega reguleeritud õigussuhe. Osanikevaheline suhe tekib sõltumata osa omandamise viisist. Osanikevahelise suhte sisu määrab eelkõige TsÜS § 32, mille kohaselt peavad osanikud omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Osanikud on kohustatud nii omavahelises suhtes kui ka suhtes osaühinguga panustama osaühingu juhtimisse ja mitte kahjustama osaühingu või teiste osanike õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib kaasa tuua osaniku vastutuse teisele osanikule süüliselt tekitatud kahju eest.


Riigikohtu tsiviilkolleegium on seisukohal, et osanikule võib hea usu põhimõttest tuleneda kohustus mitte kahjustada ühingut, mille väljendusena võib ta olla kohustatud hääletama patiseisust väljatulemiseks vajalike otsuste poolt. Samuti on kolleegium leidnud, et korteriühistu liikmele võib hea usu põhimõttest tuleneda mh kohustus mitte kahjustada ühistut ja panustada selle juhtimisse, mille väljendusena võib ta mh olla kohustatud hääletama maja valitsemiseks vajalike otsuste poolt või nõustuma valitsemiseks vajalike kokkulepetega, kusjuures vajalik tahteavaldus on võimalik kohtulahendiga asendada TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Samasugune kohustus, ehkki see on tuletatud korteriühistute regulatsioonist, võib hea usu põhimõttest tuleneda ka patiseisus oleva äriühingu osanikule või aktsionärile.


Lisaks on kolleegium oma varasemas praktikas aktsionäride ja aktsiaseltsi ning aktsionäride omavahelist suhet määratledes leidnud, et nende suhe äriühinguga ja omavahel ei piirdu üksnes TsÜS § 138 järgse üldise hea usu põhimõtte järgimise kohustusega ja deliktiõigusest tuleneva teisele isikule kahju tekitamise keeluga, vaid et aktsionäridevahelise suhte määrab eelkõige TsÜS § 32, millest tulenevalt peavad aktsionärid omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ning arvestama üksteise õigustatud huve. Sellise huvi väljendus võib olla kohustus hääletada teatud otsuste poolt või vastu. Kui osanik seda ei tee, võib teine osanik seda kohtu kaudu nõuda.


Kuivõrd osanike omavaheline võlasuhe on seadusjärgne võlasuhe, siis kohaldub osanikevahelisest võlasuhtest tulenevate nõuete aegumisele TsÜS § 149. Nimetatud sätte kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.


Osaniku väljaarvamine


Esmapilgul võiks arvata, et äriühingu patiseisu viinud osaniku saab kohtuotsusega osaühingust välja arvata. Äriseadustik ütleb, et kohus võib osaühingu hagi alusel osaniku osaühingust välja arvata, kui osanik on oma kohustuse mõjuva põhjuseta olulisel määral täitmata jätnud või on muul viisil osaühingu huve oluliselt kahjustanud ega ole kohustust täitnud ega kahjustamist lõpetanud, vaatamata ka osaühingu kirjalikule hoiatusele.


See tähendab, et osaniku väljaarvamise nõude eelduseks on, et


1. osanik on olulisel määral rikkunud oma kohustust ilma, et seda õigustaks mõjuv põhjus või

2. osanik on muul viisil osaühingu huve oluliselt kahjustanud,

3. osaühing on andnud osanikule rikkumise kõrvaldamiseks täiendava tähtaja,

4. osanik ei ole tähtaja jooksul rikkumist kõrvaldanud.


Kummalisel kombel ei võimalda äriseadustiku regulatsioon aga ületada 50/50 patiseise. Nimelt näeb äriseadustik ette sedagi, et hagi osaniku väljaarvamiseks võivad osaühingu nimel esitada vaid need osanikud, kelle osadega on esindatud üle poole osakapitalist. Sealjuures võib põhikirjaga sätestada ainult veelgi suurema (kuid mitte väiksema) esindatuse nõude. 50 protsendilise osalusega osanik ei saa seetõttu esitada nõuet teise osaniku osaühingust välja arvamiseks.


Tõsi, sellisel osanikul on kohtumenetluses võimalik argumenteerida kooskõlas eelnevas punktis kirjeldatud Riigikohtu praktikaga, et teine osanik käitub hea usu põhimõtte vastaselt keeldudes lubamast enda vastu osaniku väljaarvamuse nõude esitamist. Sellise nõude lubatavus on aga äärmiselt vaieldav.


Põhikiri


Kõige lihtsam viis patiseise lahendada, on neid ennetada. Seda saab teha põhikirjaga, nähes seal ette konkreetsed häälte tasakaalu ületamise mehhanismid. Näiteks võivad osanikud leppida kokku, et häälte võrdse jagunemise korral heidetakse liisku või jäetakse lõplik otsustusõigus kellelegi kolmandale. Selline erikord ei tarvitse laieneda kõigile osanike otsustele, vaid võib olla ette nähtud ka vaid mõne konkreetse otsuse liigi tarbeks. Selliseks otsuseks võib olla nt dividendi väljamaksmine: üks osanik soovib osaühingust dividende, teine on sellele kategooriliselt vastu. Liisuheitmine võib olla täiesti adekvaatne viis sellise vastasseisu lahendamiseks.


Selline nt liisu heitmise teel vastu võetud otsus ei tarvitse olla ideaalne, kuid see aitab osaühingul tegevusega edasi minna ning mitte jääda ühe või teise otsuse vastuvõtmise võimaluse puudumise tõttu toppama. Rõhutamist väärib, et sellisel viisil ei saa võtta vastu ebaseaduslikke otsuseid (nt võtta dividende suuremas summas kui on jagamata kasumit), kuna see on otsuse sisulise õiguspärasuse mitte lihtsalt häälteenamuse küsimus.


Põhikirjas on mõistlik ette näha seegi, et liisu heitmise teel vastu võetud otsust ei saa uuesti hääletada või saab seda uuesti hääletada alles teatud aja möödudes. Ilma selleta võibki äriühingu tegevus asendada ühe lõpmatu liisuheitmisega, mis tähendab ainult ühe patiseisu asendamist teisega.


Viimased postitused

Märksõnad

Arhiiv