Seadusjärgne pärimine ja sundosa
Pärimise aluseks on seadus või pärandaja viimane tahe, mis on avaldatud testamendis või pärimislepingus. Seadusjärgne pärimine toimub vaid juhtudel, kui pärandaja ei ole testamenti teinud või kui see osutus kehtetuks. Testamendis avaldatud viimse tahte eelistamine seadusjärgsele pärimisele ei tähenda seda, et testamendiga katmata vara osas oleks teised pärimisalused välistatud. Testament on seadusjärgse pärimise ees primaarne nagu tavapärases lepingus kokku lepitu seaduse ees. Kui pärandaja poolt tehtud testament või pärimisleping käib ainult pärandi mingi osa kohta, päritakse ülejäänud osa seaduse järgi. Samuti on võimalik, et sama isik pärib osaliselt testamendi ning ülejäänud osas seaduse alusel.
Pärija saab seadusjärgselt pärida, kui tal on pärandajaga perekonnaõiguslik suhe, mis annab talle õiguse olla pärandaja seadusjärgne pärija (st ta on pärandaja sugulane või abikaasa). Seadusjärgsed pärijad saavad olla pärandaja sugulased, abikaasa või nende puudumisel kohalik omavalitsus või riik. Seadusjärgsel pärimisel lähtutaks bioloogilisest põlvnemisest (või lapsendamisest). Oluline on, et pärija põlvneks pärandajast või isikust, kes põlvneb pärandajast.
Testamendi puudumise või tühisuse korral toimub pärimine seadusjärgses korras. See tähendab, et esmalt pärivad esimese, siis teise ja siis kolmanda järjekorra pärijad ning nende kõrval pärandaja abikaasa.
Esimese järjekorra pärijateks on pärandaja alanejad sugulased st tema lapsed. Lapsed pärivad võrdsetes osades. Kui mõni lastest peaks pärandaja surma hetkeks olema juba varem surnud, siis pärivad tema asemel omakorda tema alanejad sugulased, st pärandaja lapselapsed.
Teise järjekorra pärijad on pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased, st pärandaja õed ja vennad. Kui pärandaja vanemad on elus, pärivad nad võrdsetes osades. Kui üks vanematest ei ole elus, astuvad surud vanema asemele tema alanejad sugulased.
Kolmandas järjekorras pärivad pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Kui pärandi avanemise ajaks on isa- või emapoolne vanavanem surnud, astuvad tema asemele tema alanejad sugulased. Kui tal neid ei ole, pärib tema osa sama poole teine vanavanem. Kui ka teine vanavanem on surnud, pärivad tema alanejad sugulased.
Koos pärandaja sugulastega on seadusjärgseks pärijaks ka pärandaja abikaasa, kuid mitte kooselupartner, kes saab pärida vaid testamendi järgi. Abikaasa pärib esimese järjekorra pärijate kõrval võrdselt pärandaja lastega, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist. Teise järjekorra pärijate kõrval pärib abikaasa poole pärandist. Kui pärandajal ei ole esimese ega teise järjekorra sugulasi, pärib pärandaja abikaasa kogu pärandi. Lisaks pärib üleelav abikaasa eelosana abikaasade ühise kodu tavalise sisustuse.
Seadusjärgne pärimine on üldine reegel, mis rakendub kõigis olukordades, kus pärandaja ei ole teinud testamenti. Kui pärandaja on teinud testamendi, toimub pärimine vastavalt sellele. Lisaks tuleb arvestada sundosa saamiseks õigustatud isikuid.
Sundosa pärimise õigus
Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud isiku (st alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa), kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Teisisõnu, kui pärandaja on oma ülalpeetava jätnud pärandist ilma või seda vähendanud, saab ülalpeetav esitada rahalise nõuda pärija(te) vastu.
Rõhutada tuleb, et sundosa saab vaid abivajav isik, keda pärandaja pidi enda surma hetkel ülal pidama ehk täidetud olid ülalpidamise andmise eeldused perekonnaseaduse mõttes. Sundosa on õigustatud saama ainult lapsed, lapselapsed, vanemad ja abikaasa ning seda eeldusel, et nad vajavad abi. Lihtsalt kõrge vanus ei ole veel tingimata abivajaduse eeldus.
Sundosa üleandmise nõude saab esitada pärijate vastu kolme aasta jooksul nõude olemasolust teadasaamisest, kuid mitte hiljem kui kümne aasta möödumisel. Pärijatelt ei saa nõuda mingit konkreetset pärandieset, vaid tegemist on ainult rahalise nõudega. Rahalise nõude suurus tuleneb sellest, kui suure osa oleks isik pärinud seadusjärgse pärimise korral, millest veel omakorda arvutatakse maha pool. Sundosa suurus on pool seadusjärgsest pärandiosast.
Kokkuvõtvalt on seadusjärgne pärimine n-ö tagavaravariant, mille reeglid kohalduvad kui pärandaja ei ole teinud testamenti või kui testament ei kata kogu pärandvara. Kui pärandaja on jätnud abivajava seadusjärgse pärija pärandist ilma või on tema pärandosa vähendanud võrreldes sellega, mida ta oleks saanud seadusjärgse pärimise korra, siis saab see isik nõuda pärija käest sundosa rahalise nõudena. Seetõttu on alati soovitatav koostada oma vara pärandamiseks testament või pärimisleping, mis on pärimisel alati primaarne. Vaid selliselt saab tagada, et pärimise puhul järgitakse pärandaja viimseid soove.
