Õhksoojuspumba paigaldamise õiguslikud probleemid
Üha rohkem on inimesi, kes soovivad paigaldada oma hoonele õhksoojuspumpa. Võiks eeldada, et hoone omanik võib oma hoonele õhksoojuspumba igal ajal paigaldada ilma, et sellest peaks kedagi teavitama või kelleltki luba küsima. Päris nii see siiski ei ole.
Õiguslikus mõttes on õhksoojuspumba paigaldamise näol tegemist ehitise ümberehitamisega ehk rekonstrueerimisega, mille käigus muudetakse ehitise omadusi, sh välisilmet. Seega, sõltuvalt sellest kui suur on ehitisealuse pind ning ehitise kõrgus (vt ehitusseadustik lisa 1), tuleb tavaliselt enne õhksoojuspumba paigaldamist kohalikule omavalitsusele esitada ehitusprojekt ning ehitusteatis. Ehitusprojekt on oma olemuselt dokument või dokumentide kogum, mille eesmärk on anda ehitamiseks vajalikku teavet. Seda koostades tuleb lähtuda majandus- ja taristuministri 17.07.2015. a nr 97 määrusest “Nõuded ehitusprojektile”. Ehitusteatise eesmärk on anda pädevale asutusele õhksoojuspumba paigaldamisest eelnevalt teada. Siinjuures on oluline märkida, et see tuleb kohalikule omavalitsusele esitada vähemalt 10 päeva enne õhksoojuspumba paigaldamist ning ehitusteatise alusel võib õhksoojuspumpa paigaldada kahe aasta jooksul ehitisteatise esitamisest või täiendavate nõuete esitamisest või ehitusprojekti heakskiitmisest arvates.
Sellega aga asi ei piirdu. Pärast õhksoojuspumba paigaldamist on hoone omanikul, sõltuvalt sellest kui suur on ehitisealuse pind ning ehitise kõrgus (vt ehitusseadustiku lisa 2), üldjuhul kohustus esitada kohalikule omavalitsusele ka kasutusteatis. Kasutusteatise esitamisega annab hoone omanik kohalikule omavalitsusele teada, et õhksoojuspump on paigaldatud ning seda soovitakse asuda kasutama. Kasutusteatis tuleb kohalikule omavalitsusele esitada vähemalt 10 päeva enne õhksoojuspumba kasutamise alustamist ning see annab hoone omanikule õiguse kasutada õhksoojuspumpa tähtajatult.
Kui õhksoojuspumpa soovitakse paigaldada miljööväärtuslikule hoonele, peab hoone omanik, lisaks eelnimetatud tingimustele, järgima ka miljööväärtuslikule hoonele ette nähtud restaureerimise ja ehitamise tingimusi. Sealjuures võib, lähtuvalt hoone ajaloolisest ning kultuurilisest väärtusest, lisaks kohalikule omavalitsusele osutuda vajalikuks ka Muinsuskaitseameti luba.
Mõnevõrra keerulisem on õhksoojuspumpa paigaldada korteriomanikel, kuna elamuseinad ning maapind kuulub korteriomanike kaasomandisse. Igal juhul peab korteriomanik õhksoojuspumba paigaldamisest teavitama kohalikku omavalitsust. Samuti on korteriomanikul vaja teiste kaasomanike nõusolekut. Küsimus on aga selles, kas korteriomanikul on nõusoleku saamiseks vaja kõigi kaasomanike kokkulepet või piisab kaasomanike häälteenamusest.
Seadusest tuleneb, et küsimusi, mis jäävad ühise asja tavapärase valdamise ja kasutamise piiridesse võib otsustada kaasomanike häälteenamusega. Samas kaasomandis oleva asja majanduslikku otstarvet võib oluliselt muuta üksnes kõigi kaasomanike kokkuleppel. Riigikohtu tsiviilkolleegium sedastas 30. jaanuaril 2019. a tsiviilasjas 2-17-11887 tehtud kohtumääruse p-s 14, et: “Kolleegium nõustub kohtute järeldustega, et õhksoojuspumba paigaldamine kaasomandis olevale elamuseinale ja maapinnale ei ole käsitatav asja või selle majandusliku otstarbe olulise muutmisena AÕS § 74 lg 1 tähenduses ning on kaasomandis oleva elamuseina ja maa tavakasutus, mida korteriomanikud võivad otsustada häälteenamusega KOS § 12 lg 2 järgi.” Seega, kui korteriomanik soovib oma korterisse paigaldada õhksoojuspumpa, piisab enamasti, kui teised kaasomanikud on andnud sellele oma nõusoleku häälteenamusel tehtud otsusega. Alates 2018. a kehtiva korteriomandi- korteriühistuseaduse alusel võib selline järeldus siiski olla vaieldav ning kohtupraktikas on kohati jaatatud ka vajadust korteriomanike konsensuse järele.
Samas tasub meeles pidada, et kui korteriühistul on põhikiri, siis põhikirjaga on lubatud näha ette rangemad nõuded kui seaduses on sätestatud. Ehk, kuigi seaduse ning Riigikohtu tõlgenduste kohaselt on õhksoojuspumba paigaldamise näol tegemist küsimusega, mis jääb ühise asja tavapärase valdamise ja kasutamise piiridesse, siis ei ole välistatud, et korteriühistu põhikirjast tulenevalt on tegemist hoopis kaasomandis oleva asja majandusliku otstarbe olulise muutmisega, mille jaoks on vaja kõigi kaasomanike kokkulepet.
Kui hoone omanik on oma hoonele paigaldanud õhksoojuspumba ilma ehitusteatiseta, ehitusprojektita, Muinsuskaitseameti loata, kaasomanike nõusolekuta jms, siis on tema tegevus olnud õigusvastane. Õigusvastase olukorra kõrvaldamiseks on olemas mitmeid võimalusi:
kui õhksoojuspump on paigaldatud kohalikku omavalitsust eelnevalt teavitamata, tuleb õhksoojuspumba paigaldajal esitada kohalikule omavalitsusele nõuetekohane ehitusprojekt, ehitusteatis, kasutusteatis;
kui õhksoojuspumba paigaldamiseks ei ole Muinsuskaitseameti luba, tuleb vastav luba küsida;
kui korteriomanikul puudub teiste kaasomanike nõusolek õhksoojuspumba paigaldamiseks, tuleb teiste kaasomanike nõusolek saada.
Juhul, kui õhksoojuspumba paigaldaja ei esita ise kohalikule omavalitsusele nõuetekohast ehitusprojekti, ehitusteatist või kasutusteatist, on kohalikul omavalitsusel õigus teha talle ettekirjutus. Ettekirjutusega pannakse õhksoojuspumba paigaldajale kohustus esitada kohalikule omavalitsusele nõutavad dokumendid märgitud tähtaja jooksul. Ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmisel on kohalikul omavalitsusel õigus õhksoojuspumba paigaldaja suhtes rakendada sunnivahendit. Sunnivahendit rakendatakse seni, kuni taotletav eesmärk lõpuks saavutatakse. Rakendades sunnivahendina sunniraha, tuleb ettekirjutuse täitmata jätmisel pidada silmas, et füüsilise isiku puhul on sunniraha ülemmääraks 6400 eurot ning juriidilise isiku puhul 450 000 eurot.
Eraldi tuleb rõhutada, et teistel kaasomanikel või korteriomanikel on kohalikust omavalitsusest sõltumatu õigus nõuda ilma nende nõusolekuta paigaldatud õhksoojuspumba eemaldamist. Kuna tegemist on erinevate õigussuhetega, on naabritel selline õigus ka siis kui kohalik omavalitsus on õhksoojuspumba paigaldamiseks enda nõusoleku andnud.
Isikul, kes soovib õhksoojuspumpa paigaldada, on jällegi võimalik nõuda kohtu kaudu naabritelt puuduvaid nõusolekuid. Sellise nõude peamiseks eelduseks on, et õhksoojuspumba paigaldamine ei kahjusta kedagi ebamõistlikult.
Lõpetuseks tasub mainida, et praktikas pöördutakse sageli kohtusse, kuna leitakse, et naabri poolt paigaldatud õhksoojuspump tekitab liigselt müra ning vibratsiooni. Selleks, et selliseid vaidlusi ennetada, tuleb õhksoojuspumba ostmisel järgida, et õhksoojuspumbast tulenev müra oleks vastavuses sotsiaalministri 04.03.2002 nr 42 määrusega “Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid”. Määruse kohaselt võib õhksoojuspumbast tulenev maksimaalne müratase olla päeval 50 db ning öösel 40 db.
